Copyright(6.nädal)

Tegelikult mõtlesin üsna sageli Internetipiraatluse teema peale, kuna kasutan ise rutracker-it. Ja mul oli alati huvitav, kas peaksin süümekat tundma või mitte?

Christian Engströmi raamatust loetud teave ajendas mind ümber mõtlema oma suhtumist peer-to-peer failide vahetusse. Olen siiani kindlalt veendunud, et digitaliseerimine on muusikatööstusele ühemõtteliselt negatiivset mõju avaldanud. Raamatu üks peamistest teesidest ütleb aga, et kõik on vastupidi – “record companies are making less, artists are making more, and the total amount is constant“.

Mulle tundus täiesti loogiline, et kui inimestel oleks võimalus tasuta ja piiramatult muusikat kuulata, siis see trend ei tooks kaasa muud kui kahjusid. Kuid 5. peatükis toodud erinevad statistilised andmed räägivad vastupidisest. Nende sõnul, kuigi digitaalsete muusikameediate(nt CD) müük langes, kasvas tulu live show-st rohkem kui 100 protsenti võrra. Esimesed mõtted, mis mul tekkisid, olid -  millistest muusikutest me räägime (ainult populaarsetest?), ja mida teha, kui bänd või artist ei esine (st langeb sellest nimekirjast välja).

If you no longer spend that money on buying plastic discs, you can afford to go and listen to some live music instead - kõrvaklappidega kuulamine ja kontserdil käimine on ju kaks täiesti erinevat muusika tajumisviisi. Sageli jääb kontserdil muusika tagaplaanile, seda asendab suhtlemine, keskkonna atmosfäär (võib-olla olen sellise suhtumise kujundanud, kuna käisin päris tihti underground-etendustel, kus väga sageli oli halb heli). Ja oma tuttavatelt kuulsin sageli arvamust - mulle muidugi meeldib see ansambel, aga ma ei taha selle eest niisugust raha maksta.

Aga olen nõus, et Internet on teinud kunstniku palju iseseisvamaks - muusikat saab hõlpsasti erinevatesse allikatesse alla laadida ja seejärel reklaamida. Ja kui see on hea, inimesed hakkavad kuulama.

Mulle väga meeldis Free Non-Commercial Sharing seisukoht. Sellega seoses meenutasin võrdlust kursuse 4 teemast, Info- ja võrguühiskond, et info „levib mitte liikudes, vaid paljunedes“. Tõepoolest, jämedalt öeldes on iga tarkvara lõppkokkuvõttes nullide ja üksikute jada. Ja seda levikut ei saa peatada, rikkumata inimõigust private communication - le. Raamatukogu näide 4. peatükist on mõtlemapanev.

Aga kuidas on lugu sellega, et inimesed raiskavad oma aega ja energiat, teised aga kasutavad seda tasuta? Töö peab olema ju makstud. Ja siiski, näide isiklikust kogemusest. Olen muusikaga tegelenud umbes 7 aastat.Selleks kasutan erinevaid DAW -sid, peamine on Ableton. Programmi täisversioon ametlikul veebisaidil maksab 599 eurot. Kui sellele hinnale lisada kõikvõimalikud vst pluginad, mida ma tihti kasutan, siis tuleb 1000 eurot. Pluss füüsilised kontrollerid. Võib tunduda, et ainult rikkad inimesed tegelevad vabal ajal muusikaga. Ma ei tea, mida ma teeks ilma peer-to-peer - ta.

Kui räägime tänastest päevadest, siis mulle tundus, et aktiivne võitlus Inretnetipiraatluse (isegi mitteärilise) vastu oli alati. Näiteks streamerid, kes kasutavad Twitchis või YouTube'is erinevate artistide muusikat, võivad autoriõiguste probleemidega kokku puutuda, kui neil pole selleks luba. Ja ometi teenivad nad raha oma streamidest, kuid mitte muusikast.