hecatum

1. Bill Gates Minu meelest on hea leaderi näide oma karjääri alguses, aga pärast ta muutub treeneriks. Ise see inimene on päris töörügaja, tippspetsialist oma valdkonnas(tema töö on tema kirg), esileküündiv ärimees. Nagu ta kirjeldas oma intervjuudes, ta töötas 13 tundi 6 päeva nädalas. Juba lapsepõlvest tal oli selge pilt, millega ta tahab tegeleda, kuhu ta tahab sattuda. Intellekt, keskendumisvõime, enesekindlus. Kuid samas on olemas ka anne õigeid inimesi leida ja oskus neid juhtida. Faktid räägivad enda eest – ta oli maailma rikkaim mees, kes suutis selles vanuses (1992 aasta, veidi üle 30 aasta) teenida rohkem kui 7 miljardit dollarit. Veel üks väga oluline omadus on tema võistlev iseloom. Ta armastab võistelda ja võita. Ehk ta on valmis oma isiklikud naudingud ja võimalused ohverdada kõrgemate eesmärkide saavutamiseks. Aga mulle tundub, et seisnes hiljem Bill Gatesi peamine ülesanne selles, et “valida õiged inimesed ning stimuleerida nende edasist arengut”. Nagu ta ütles oma inte

Minu jaoks on motivatsiooni ja oma eriala otsimise teema väga aktuaalne. Olen juba vahetanud kahte ülikooli ja ma tõesti tahan uskuda, et leidsin lõpuks oma elukutse TTÜ-s. Mind iseloomustab sagedased meeleolumuutused ja on probleemid õpimisega osalt nende tõttu mul tekkinud. Ma arvan, et see on professionaali üks peamistest omadustest mis tahes valdkonnas - enesekontroll, oskus väärikalt käituda, kaotada ja oma vigu analüüsida. Mäletan oma sproditegevusi lapsepõlvest - edukatel jalgpallimeeskondadel alati oli mingit distsipliini ja vastupidavust, mida ei saa öelda halbade kohta. Ja mulle isegi tundub, et kui inimene teab, kuidas midagi hästi teha, kuid samas käitub uhkelt siis ei saa teda professionaaliks nimetada. Ta on suurepärane teoreetik ja praktik. Teine eripära on muidugi teadmised ja leidlikkus.Mida keerukamat probleemi suudab inimene lahendada (pealegi erineval viisil), seda professionaalsem ta on, kui nii võib öelda. Lisaks on tal lai silmaring, ta on kursis oma eriala viima

Tundub, et sain veidi selle mõiste tähendusest aru, selle peamisi erinevusi autoriõigustest ja arvan, et paljude inimeste jaoks on copyleft'i põhimõtted suurelt eelistavam ning sellel on oma põhjused. Iga inimene kipub vabaduse juurde - meie olemuse lahutamatu osa. See on vundament, millele copyleft lähenemine on üles ehitatud. See litsents kohustab arendajat kogu programmi lähtekoodi levitama. Kuigi copyleft kasutab copyright-i, et tagada tarkvara tasuta jäämine. Kasutaja võib koodi vabalt uurida ja modifitseerida, kuid äriline kasutamine on keelatud. Niisiis vastupidi traditsioonilisele kopiraiti lähenemisele, mis piirab tarkvara(üldse teoste) kopeerimise vabadust, püüab copyleft kasutada autoriõigust inimeste vabaduse laiendamiseks. Oluline seisukoht siin - copyleft-i kasutades tuleb kõiki tarkvara sama litsentsiga levitada, nagu on originaalil(kui on GNU GPL, siis see jääb alati samaks). GNU GPL kõige kuulsam näide on Linux. Inimesel on võimalus igal ajal mis tahes distribut

Tegelikult mõtlesin üsna sageli Internetipiraatluse teema peale, kuna kasutan ise rutracker-it. Ja mul oli alati huvitav, kas peaksin süümekat tundma või mitte? Christian Engströmi raamatust loetud teave ajendas mind ümber mõtlema oma suhtumist peer-to-peer failide vahetusse. Olen siiani kindlalt veendunud, et digitaliseerimine on muusikatööstusele ühemõtteliselt negatiivset mõju avaldanud. Raamatu üks peamistest teesidest ütleb aga, et kõik on vastupidi – “ record companies are making less, artists are making more, and the total amount is constant“. Mulle tundus täiesti loogiline, et kui inimestel oleks võimalus tasuta ja piiramatult muusikat kuulata, siis see trend ei tooks kaasa muud kui kahjusid. Kuid 5. peatükis toodud erinevad statistilised andmed räägivad vastupidisest. Nende sõnul, kuigi digitaalsete muusikameediate(nt CD) müük langes, kasvas tulu live show-st rohkem kui 100 protsenti võrra. Esimesed mõtted, mis mul tekkisid, olid -   millistest muusikutest me räägime (ainu

 Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus. Aeg läheb, inimesed muutuvad. Pean tunnistama, et minu käitumine Internetis 6-7 aastat tagasi oli praegusega võrreldes täiesti erinev. Mul oli palju mugavam Internetis suhelda kui päriselus, meeldis ka trollimisega tegeleda või lihtsalt "flood chats" online mängudes. See aitas mind koidagi ennast väljendada. Ausalt öeldes mõtlesin aeg -ajalt, et peaks olema mingid reeglid, mis internetis suhtlemist reguleeriksid. Alles nüüd sain teada sellisest mõistest nagu "netikett". Kui mina olin 11-14 aastat vana, kirjutasin sotsiaalvõrgustikes suvalistele inimestele. Need olid üsna otsesed, kohati jõhkrad, mitte eriti tark ja vaimukas rünnakud. Istusin erinevatel foorumitel, osalesin erinevates viktoriinides nagu - Rock või Rap. Olin alati rocki poolel, mulle meeldisid väga ansamblid Sum 41, Blink 182, Nirvana jms. Tol ajal ei tunnustanud ma räppmuusikat üldse ja minu jaoks oli see motiiv teiste inimeste solvamiseks. Selline on nooruk